Monday 12 March 2018

Projekt soojalt riidesse

Olen ilmselt selle postituse taustainfo kirjeldamisega hiljaks jäänud, sest praegu lirtsub õues märg märts ja veebruarikuine karge, ilus ja külm talveilm on juba unustusse vajunud...
Igatahes on vahel ikka vaja lisaks toas külmetamisele vaja õues käia, aias toimetusi teha (nt puid tuua, kanu sööta, joota jne), aga teksade kandmisest on kõrini ja midagi muud sooja selga pole panna! Samal ajal ootab kuskil rull aidast pärit tumesinist villast kangast, et temast midagi tehtaks ja peas tiksub mõte, et tahaks ikka ühte kaharat ühevärvilist seelikut, kodusest kangast ja igapäevaseks kasutamiseks. Ja siis tuiskab majapidamises veel üks 6-aastane tüdrukutirts ringi, kes ka villase kanga uurimisel omakorda uurima tuleb. Igatahes otsustasime talve lõpus, et aitab külmetamisest ja me teeme endale soojad villased pikad seelikud! Et seelikud enne lume minekut ka selga saaks, tuli kohe tegutsema hakata!

Seelikute tegemisele kulus muude toimetustega koos kokku ca 3 päeva - õhtupoolikut. 

1. Esmalt vaatasime kanga üle, lõikasime kahe seeliku jaoks tükid valmis. Minu seeliku laiuseks tuli ca 3m ja tüdruku omale pisut üle 2m. Täpselt ei mõõtnudki! (Rahvarõiva raamatust vaatasin, et Vormsi lastekleidil oli seelikuosa laiuseks võetud 2,7m. Mõtlesin, et kuidas see kõik tüdruku ümber ära mahub!) Kanga laius oli ca 75 cm. Tüdruku seelik tuli ka lühem, sest lõikasin koikahjustusega osa maha ja pikkuseks tuli ca 54 cm, tema jaoks siiski peaaegu maani!

 2. Kanga servast tõmmatud lõimega peitsime ära mõned koiaugud.

3. Seeliku voltimine - mina voltisin oma seeliku esimese korraga parajasse mõõtu. Ette jätsin ca 20 cm ilma voltideta osa. Voltimisel lähtusin Kersti Loite Virumaa seelikute raamatu juhistest. Minu seelikul on ka vastandvolt.
Tüdruku seeliku voltimisega oli rohkem tegemist, sest see tuli ümbermõõdult voltida väiksemaks ja 3x voltimise tulemusena jäi ikka ca 10 cm laiust üle! Tema seelikule ma voltideta osa ei jätnud. Liigset osa ära lõigata ei raatsinud, nii et otsustasin kinnituse tegemisel midagi välja mõelda.

4. Kui voldid olid volditud ja nööpnõeltega fikseeritud, õmblesime need käsitsi kinni, nii mina kui ka tüdruk. 6-aastase õmblus küll päris ilus välja ei tulnud, mõnes kohas palusin tal uuesti teha, aga seda ei saanud ju ka lõpmatuseni teha, nii et tegin mõned kohad pärast kindluse mõttes ise üle. Värvli (samuti kodusest linasest kangast) esimese õmbluse tegi ta ka ise, teise - peitõmbluse ja kinniste koha tegin ise.

5. Kinniseks harjutasin kördipaela punumist, sellest paelast jagus nii minu kui ka tüdruku seeliku kinnisteks. Tüdruku omale õmblesin haagid ka külge, mis esialgu seeliku tema jaoks üleval hoiavad...kuni ta laiemaks kasvab! Küljeõmblused tegime mõlemad käsitsi, kuigi tüdruk arvas, et oleks ikka pidanud masinaga tegema, oleks kergem olnud! Ütlesin talle, et masin nii paksust riidest ilmselt läbi ei õmbleks - kohati oli 2-3 kihti villast ja 2-3 kihti linast!

6. Tüdruku seeliku alläär jäi selliseks nagu kangarullist tuli. Mina punusin oma seelikule pika tumesinise-punasega kördipaela alla. Selle punumine võttis vähemalt sama palju aega kui kahe seeliku õmblemine! Õnneks ETVst igasuguseid paraade vaatamiseks jagus!
Kui keegi teab soovitada, kuidas pikkade lõngadega (7 korda 4m lõnga) igasuguseid kördi- ja sukapaelu punuda, siis olge aga lahked jagama! Mina lahendasin enda 4m lõngadega punumise müsteeriumi niplamispulkade abiga! Kerisin 7le pulgale 4mt lõnga. Kes aga niplamisest midagi ei tea ega ühtki pulka kodus ei oma, peab midagi muud välja mõtlema!

Kangaga on see probleem, et see võtab igasugused karvad hästi külge. Nii et tolmuharju pole meie perre enam vaja!


Kördipaela punumine niplamispulkadega


Käsitsi õmblemist jagus